Pille ja Triin Austraalias: Lõuna-Austraalia!

Eelmine neljapäev (10.november) oli meil Darkani pubis viimane tööpäev. Meie asemel tuli pubisse tööle inglismaalt pärit tüdruk. Reedel oli meie lahkumispidu, saime ise õhtut nautida, sest uus tüdruk oli juba tööl. Reedel tulid ka Kadri ja Siim Perthist Darkanisse, et saaksime laupäeva hommikul varakult koos Victoria poole liikuma hakata. Umbes 10ne paiku õhtul otsustasid nooremad pubi külastajad minna vähke püüdma ja kutsusid meid kaasa. Kuna viimane õhtu siis mõtlesime, et tahame ka näha kuidas see värk käib ja läksime kaasa. Kokku õhtu peale püüti vist kinni kõigest üks vähk, ei tea mis sellest sai, arvatavasti visati vette tagasi.

Ühe järve kaldas oli nöörkiik, millega sai vette laskuda. Kõigepealt pidi ronima puu vastu toetava redeli pealt üles umbes 5 meetrit ja siis sealt vette laskuma. Halb asi oli see, et enne vette jõudmist tuli kiikuda umbes 10 meetrit maa kohal. Kõik poisid proovisid järjest kiikuda ja see tundus väga äge. Mõtlesime siis Triiniga, et noh viimane õhtu ja värki, et tuleb nautida ja ka uusi asju proovida. Mina läksin esimesena ja väga äge oli. Kui hakkasin veest välja kõndima siis nägin kuidas Triin lihtsalt lendab suure hooga vastu maad. Jooksin ruttu temani, et vaadata mis juhtus ja poisid leidsid autost mingi teki ja viskasid talle peale. Uurisime siis teda kas kõik on korras ja avastasime, et Triini küünarnukk on liigesest väljas, väga rõve vaatepilt. Triin oli mega suurtes valudes ja ei tahtnud üldse püsti tõusta (mis on täiesti arusaadav). Lõpuks peale pikka ootamist ütlesin, et muud võimalust lihtsalt pole ja ta peab kogu jõu kokku võtma ja autosse minema. Kui lõpuks saime ta autosse siis sõitsime u. 70 km teise linna haiglasse, sest Darkanis haiglat ei ole. Haiglas pidime passima 8h enne, kui keegi meist üldse välja tegi pmts. Lõpuks sai ta röntgenisse ja selgus, et õnneks luu katki pole vaid ongi küünarnukk liigesest väljas. Kokkuvõttes ikkagi väga õnnelik õnnetus, sest nii kõrgelt kukkudes oleks võinud palju hullemini minna. Kõige pealt öeldi, et peame sõitma 1h kaugusele teise linna, sest seal ei oska keegi kätt paika tõmmata. Õnneks siiski tuli välja, et üks arst oskab ja tõmbas seal koha peal paika. Helistasime Kadrile, et nad tuleks meie autoga Darkanist meile järele ja õnneks saime samal õhtul ilusti tagasi hotelli. Otsustasime, et mõttekam on veel üheks ööks hotelli jääda ja seal ilusti välja puhata ning hakata liikuma pühapäeva hommikul. Nüüd peab Triin kandma käetuge vähemalt 2 nädalat ja tööd kahjuks teha ei saa, vähemal mitte väga füüsilist.


Triin haiglavoodis.

öka

Pühapäeval hakkasime liikuma Victoriasse, esimene päev oli Kadri roolis, sest ma olin üsna väsinud. Esimene päev jõudsime Esperance-i, väike linn, mega ilusate randadega. Teised päevad olin mina roolis. Kolmandal päeval jõudsime Lõuna Austraalia osariiki, sõitsime läbi Austraalia pikima sirge tee ning nägime Great Australian Bight-i (kaljud ookeani ääres pmts.). Neljandal päeval vist väga midagi ei juhtunud, lihtsalt sirged teed. Otsustasime, et sõidame Mildurasse, mis asub Victorias ja lähme sinna tööhostelisse, aga kuulsime nii palju halba selle linna kohta, et nii palju pettureid jne, nii, et otsisime teisi variante. Tee peale jäi väike linn nimega Renmark ja me googeldasime sealseid tööhosteleid, leidsime ühe ning viskasime kõne peale. Üks mees võttis vastu ja ütles, et neil peaks hostelis veel neli vaba kohta olema ning lähiajal peaks hakkama ka nektariinide korjamine. Kogu reis Darkanist Renmarki oli umbes 2800km ja bensiin läks maksma umbes 390 dollarit, mis on eurodes 270, nii, et megaodav siin ikka ringi reisida. Ööbimisele ei kulunud raha, Kadri ja Siim magasid telgis ja meie Triiniga autos. Soovitan kõigile Campermate appi, sellega leidsime endale head tasuta kämpimispaigad ning ka dušši kasutamise võimalused, bensiinijaamad jne.

minek

Läbitud teekond

ruumi kokkuhoid

rasked otsused

hommikukohv

ja hommikupuder

vee-goon

hommik autos.

in the middle of nowhere

irw

hea paadinimi

Neljapäeval jõudsime hostelisse. Mina, Kadri ja Siim oleme ühes toas ühe prantslasega ja Triin on eraldi toas, kahe inglase ja ühe sakslasega. Siin on kõik neljased toad. Reedel käisime kuskil asutuses, pidime vaatama mingit tööohutus videot ja täitma testi ja saime endale töö kaardid, et võime ametlikult puuvilju korjata vms. Laupäeval käisime farmeriga rääkimas ja ta seletas mida teha jne ning ütles, et töö peaks hakkama järgmine nädal millalgi. Nüüdseks oleme 7 päeva tööl käinud aga ühe teise farmeri juures ja see on KÕIGE KOHUTAVAM TÖÖ ÜLDSE. Kaelas on kotike kuhu korjad virsikuid, täiskott kaalub umbes 15 kg. Terve päev ronid lihtsalt redelist üles-alla ja väljas on mingi 30-35 kraadi. Ja siis peab redelit kogu aeg kaasa tarima. Aga see-eest farmipäevi saab ja palk on üsna hea. Aga loodetavasti varsti saab siiski parema töö, sest 3 kuud küll seda teha vist ei suudaks. Peaaegu iga päev istume peale tööd hosteli aias ja joome õltsi. Inimesed on siin ikka väga toredad ja mega mõnus õhkkond on. :)